Kõik tuleb ikka endal järgi proovida. Nii olen minagi püüdnud köitmist õppida. Väga mõnus tegevus ja teen seda edaspidigi kuigi päris kiiresti sai selgeks see, et päris meistriks saamiseks tuleb selle alaga pidevalt tegeleda. Nii nagu vist kõigi aladega. Paber on aga eriti tundik materjal. Kui kangast võid venitada ja triikimisegagi veel mõne pisivea parandada siis siin selline võimalus puudub. Iga pisemgi viga on kohe näha. Millimeeter mööda liimitud või üks väike liimiplekk võivad rikkuda kogu töö. Piltidel siis minu tehtud album ja märkmik. Lehed on vihikutena kokku õmmeldud ja liimitud.
Seekord ei tahtnud ma aga üldse enda tegemistest rääkida vaid kiita ühte näitust, mida Eesti Tarbekunsti -ja Disaini Muuseumis sel nädalal vaatamas käisin. Näituse nimi oli SCRIPTA MANENT ehk siis kirjutatu jääb... rahvusvaheline köitekunsti näitus, osalejaid 22 eri riigist. Käisime lastega seal muuseumitunnis, kus meile õpetati jaapani köitmist ja räägiti sellest näitusest. Võrratu näitus! Millised vapustavad köitekunsti šedöövrid! Üllatav oli ka materjalide paljusus. Millest kõigest on võimalik raamatule kaasi teha - klaasist, savist, puidust, siidist, kõikvõimalikest nahkadest jne. Igaljuhul on mul hea meel, et jõudsin seal ära käia kuna näitus võeti just täna maha.
No comments:
Post a Comment